Mõtisklused

Põhjus-tagajärg mõjud meie igapäevaelus, kannatus või võimalus?

Kirik Vilniuses. Pilt: erakogu.
Kirik Vilniuses. Pilt: erakogu.

Me inimestena tekitame pidevalt oma elus erinevaid tagajärgi, seda kas teadlikult või alateadlikult. Rohkem põhjustab meile kannatusi meie alateadliku meele tagajärjel põhjustatud mõtted, soovid ja tegevused. Mida enam õpib inimene tundma loodusseadusi ja selle mõjusid, seda rohkem suudame juhtida oma elu soovitud suunas ning ennetada tagajärgi, mis meile ei meeldi.

Mis on kannatus? Kannatused on inimese mõtte või teo tagajärg, mitte algpõhjus ise. Üldjuhul ilmneb kannatus mingi sündmuse tagajärjel, mis meile tekitab kas valu, viha, kurbust, ärevust või muud halba enesetunnet või miski, mis meile ei meeldi. Mida vastakamaid ja mitte aksepteerivaid seotud reaktsioone me sündmuste tagajärgede suhtes kogeme, seda rohkem uute sarnaste tulevaste sündmuste põhjusi me sellega loome. Kõik lõpuni mitte kogetud ja aksepteeritud sündmuste tagajärjed talletuvad meie alateadlikku ehk teadvustamata meele osasse.

Eelmise sajandi teosoof Annie Bestant kirjutab oma raamatus “Elementaarsed õppetunnid karmast”, et inimene võib eirata loodusseadusi nii palju kui soovib, kuid kokkuvõttes seaduse ignoreerimine kahjustab ikka alati inimest, mitte vastupidi. Näiteks toob ta gravitatsiooniseaduse, mis eksisteerib välismaailmas ja on oma olemuselt muutumatu.

Seega Bestanti sõnul karma ei ole millegi eest karistus vaid midagi, mis toimus enne ja mis pani millegi juhtuma, olles ühtlasi põhjuseks, mis loob uue sündmuse ning millest tekib uus tagajärg. Annie Bestant toob peresüsteemi ahela näite, mille abil selgitab, et iga sündmus on korraga tagajärg ja põhjus, tagajärg mineviku ja tuleviku põhjusest. Mees on oma isale poeg ja on samal ajal oma pojale isa, tema isa oli poeg oma isale ja omakorda mehe poeg saab ühel päeval isaks oma pojale.

Siit saab järeldada, et ka meie perekonnasüsteemi mustrid on tihedas seoses põhjus-tagajärg sündmustega ja seetõttu on loogiline, et erinevates sugupõlvedes esineb mineviku sündmuste kordusi olevikus. Ilmselt seetõttu on konstellatsioonid ja pereteraapia populaarsus üha enam kasvavas trendis, et seda tõsiasja rohkem teadvustada ja midagi, mis on varem kõrvale heidetud, on vaja sageli uuesti nähtavaks tuua.

Vaid vähesed julgevad küsida endalt ausalt, et kas ja milline on minu osa sündmuses, kas mõistan ja pean vajalikuks midagi näha, vastu võtta, aksepteerida, lahendada. Miks see sündmus praegu just minuga juhtub ja mõtestada, et mis on see sõnum mulle?

Lisaks aktiivsele karmaseadusele töötab peresüsteemides veel teisigi universumi seadusi, mis on seotud valu ja kannatuste kordustega. Üks salapärasemaid seadusi neist on kuuluvuse seadus. Oleme enese teadmata lojaalsed varasemalt loodud kannatustele ja valule, seda ikka suurest alateadlikust soovist ja õigusest kuuluda oma peresüsteemi. Mõni ime siis, et kõige suuremad draamad ja kannatused on seotud ikka meie kõige lähedasematega. Me loome ikka ja jälle teadmatusest uusi tingimusi, mille tulemustest olla uuesti hõivatud ja see segab meie elu ning muserdab meie hinge mainib oma õpetustes Bestant.

Seda mõtisklust kirjutades meenub mulle Tallinna Tehnikaülikoolis õpetatud Goldrati süsteemi piirangute teooria, mis loodi 70ndatel aastatel eesmärgiga leida üles süsteemides ja tootmisettevõtetes võimalik piirang, et optimeerida maksimaalselt süsteemi või tootmist. Ka see teooria on tuletatud põhjus-tagajärg seaduse loogikast. Ülemaailmset tuntust kogus Goldratt oma tööstusromaaniga „Eesmärk“ (The Goal) peamiseks eesmärgiks oli propageerida piirangute juhtimist tootmises, otsides seal takistavad asjaolusid ja rakendades nende parendamisel kindlaid samme. Piirangu leidmisel ja eemaldamisel on eelnevalt oluline alati sõnastada soovitud muutuse lõpptulemus, et mõtestada muutuse vajadus ja eesmärk, sest muidu võib muutuse tegemise kasu asemel hoopis kahju teha.

Inimene on samuti keerukas terviksüsteem, mille toimimist võivad segada samuti erinevaid piirangud. Sarnane põhimõte nagu piirangute teoorias kehtib ka konstellatsiooni teraapias. Enne mingi sümptomi või sündmuse algpõhjuse nähtavaks toomist on oluline sõnastada teraapia seansi alguses ebameeldivust tekitav olukord ja ühe lausega oodatav lõpptulem ehk eesmärk, et mis konkreetse teraapia töö tulemusena Sinu elus peaks muutuda. Sellest sõltub ka teraapia edukus ja õnnestumine.

Kahjuks me ei teadvusta, kui palju piiranguid me enda mõtete ja tegude tagajärjel endale ise loome. Neid loodusjõudude poolt loodud piiravaid tingimusi saab suures osas ületada tähelepaneliku enesevaatluse, iseenda teadvustamata osadest teadlikuks saamise ja teadmiste kaudu, sest mida teadlikumad me oleme enda loodud piirangutest, seda vabamad saame olla oma tegutsemises. Inimese süsteemi toimimist segavatest võimalikest piirangutest kirjutan ka järgneva mõtiskluse.

Kokkuvõttes on tulemused ja tagajärjed aga mitte preemiad ja karistused õpetab Bestant. Mida arukamalt ja läbimõeldumalt tegutseda oma psüühilise meele, emotsionaalsel ja füüsilisel tasandil, seda rohkem vähendame oma kannatusi.

Õppides tundma rohkem iseennast ja leides üles iseenda suurimad piirangud ning suunates põhjus-tagajärje energia jõudu õige motiiviga soovitud eesmärgi suunas, saame oma luua ellu rohkem võimalusi.

Hingeliste ja alateadlike sidemete osas ei ole tihti vajalik midagi jõuga muuta ja oma tegevusi eesmärgistada, vaid pigem tuleb leida mõistmist ja olukorda tunnistades anda millelegi olulisele koht oma elus.

Kasutatud kirjandus: Annie Bestant Elementary Lessons on Karma, 1912.

Mõtiskluse autor: Mariana R.

Lisa mõtisklusi