Inimese toimimist takistavad võimalikud piirangud

Inimvõimetel on piirid. Kahjuks või õnneks on sedasi loodus loonud. Iga isiksus kannab endas samuti mingit laadi piiranguid, vähemalt esialgu ja kuni nendega pole teadlikult tegeletud. Piirang viitab tavaliselt kitsendusele, takistusele või piiravale tegurile, mis mõjutab või reguleerib teatud tegevust, olukorda, eneseväljendamist, võimekust või protsessi.

Chat gtp ütleb, et piirang tähendab midagi sellist, mis seab teatud piirid või takistused, mida peab järgima või arvestama mingis kontekstis. Igapäevaelus kogeme ja tajume teadvustatult vahetumalt oma elus erinevaid piiranguid näiteks tehnoloogilisi, oskustes, rahalisi, füüsilisi, õiguslikke, seaduslikke, ilmastikust tingitud jne piiranguid.

Harvemini mõtleme iseenda kui inimese vaimsete võimete või isiksuse arengust tingitud piirangutest. Sageli me ei tule selle pealegi, et endalt seda küsida isegi kriisiolukorras mitte, kas ja milliseid piiranguid ma hetkel oma sisemaailmas oman. Kui see küsimus või kahtlus elus tekib, siis tundub see nii hirmu tekitav mõte ja turvalisem on sellele mitte mõelda või veel parem on eitada seda kõike endale. Taoline mõtteviis on nii inimlik, sest sedasi näib turvalisem. Aga kas ikka tegelikult on?

Hingelisel ja vaimsel tasandil omab inimene paraku mitmesuguseid piiranguid, sest ta ei ole neid endale lihtsalt teadvustanud. Ja kõike, millest me pole teadlik või asub meie teadvuse teadvustamatus osas, siis see, mida me ei näe, seda justkui ei eksisteeriks. Vähemalt esialgu näib mõistusele sedasi. Mõistuse hääle võib julgelt selle koha pealt kahtluse alla seada. 

Võimalikud piirangud

Mulle esmalt meenusid alljärgnevad võimalikud piirangud, mida inimene võib kogeda: 

• Vaimsete võimete piirangud, mis hõlmavad meeletasandit. Näiteks alati edukas stressiga toimetulek, õppimisvõime, kujutluse- ja mõtlemisvõime, tähelepanelikkuse võime, arusaamise võime. 
• Emotsionaalsed ja isiksuse arengu protsessiga seotud teadvustamata osadest tulenevad piirangud, mis mõjutavad meie mõtteid, tundeid ja käitumist. Näiteks emotsionaalne küpsus või kompleksidega seotud piirangud jne. 
• Ajaline piirang. Vananemise ja surma vältimatusega seotud piirangud. Need võivad samuti väljenduda inimesel alateadlike hirmudena. 
• Perekonnasüsteemist tulenevad piirangud, mis on seotud suhete, sidemete, mustrite, uskumuste, traditsioonide, elustiili, haiguste ja muude perekondlikku päritolu kompleksidega. Eetilised ja moraalsetest konfliktidest tulenevad piirangud võivad samuti siia alla kuuluda. 
• Iseloomuomadustest ja teadvustamata väärtustest tulenevad piirangud. Näiteks motiivide ja suhtumisega seotud piirangud. Harjumus kui sõltuvus võib samuti olla üheks piiranguks. 

Eelnevalt mainitud loetelus on piiranguid, millest inimene võib olla või mitte olla teadlik. Keerulisem on enda puhul näha just teadvustamatut osa, mille selgitamisele alljärgnevalt keskendun. 

Millest koosneb teadvustamatuse tasand?

Carl G. Jung eristab oma psühholoogia avastustes ja kontseptsioonides personaalset ning kollektiivset teadvustamatuse tasandit. Personaalne teadvustamatus jaguneb omakorda kompleksideks, avalikuks ja peidetud varjuks. Teadvustamata osa koosneb peamiselt kompleksidest ehk allasurutud mälestustest, elamustest, tajudest ja materjalidest nagu mõtted, kujutised ja emotsioonid, mis pole kunagi teadvustatud olnud.

Kompleksi peamine tunnus on see, et see väljendub igapäevaelus mingi mustri, mõttemalli või emotsiooni kordusena. Komplekside aluseks on traumad, mida käsitletakse kui häirunud teadvustamatut sisu, mille meie ego ehk teadvus on mingil ajahetkel kõrvale lükanud, kuna sellel hetkel polnud inimesel vajalikku ressurssi, et selle valu või pingega toime tulla. Kompleksid jagunevad omakorda isiklikeks, perekondlikeks või sotsiaalseteks. Kompleksi iga tasandi sisaldis jaguneb omakord kaheks: 

1. kompleksid, mis on meile kaasasündinud ;
2. kompleksid, mis on elu jooksul kogemustega omandatud.

Amy B. Scher selgitab, et juhtumid, mida oleme harjunud traumeerivaks pidama, ei ole alati need juhtumid, mis meid tegelikult traumeerivad. Sõna “trauma” kuuldes turgatrab sageli esmalt pähe ahistamine, hülgamine või katastroof.

Tegelikult tähendab trauma sügavalt häirivat ja rusuvat läbielamist. Selleks võib olla ka näiteks perekonnaliikme äkksurm, häiriv sündmus või hoopis algklassides kellegi klassikaaslase poolt öeldud solvav sõimusõna. Seega pole trauma sündmus ise vaid see, et toimunud sündmus jäi läbi töötamata, tõlgendati tookord valesti ja seega jäi toimunu lõpuni mõistamata.

Kollektiivne teadvustamatus sisaldab arhetüüpseid kujutisi ja instinkti rühmasid. Näiteks kõige hiiglaslikumad kompleksid on seotud Jungi järeldusel ema ja isaga, kuna need on seotud meie naise ja meheliku algena meis endis.

Enamasti tulevad vanematega seotud kompleksid nähtavaks rohkem paarisuhetes, mis on seotud meeletasandil kollektiivse teadvustamatuse tasandiga. Neid komplekse on vajalik enamasti terapeudi abiga lahendada teraapia seansil kas personaalselt või koos paarilisega. Kuna enamjaolt on need kompleksid alateadlikud, siis näiteks grupikonstellatsioon on võimas tehnika, mille kaudu on võimalik neid komplekse edukalt lahendada ja vabastada. 

Kõrgem Mina on see ideaalne ego kujutis kuhupoole tuleks püüelda ja element, mis aitab inimesel kogu psüühilist süsteemi koos hoida ning tasakaalustada indiviidis teadvustatud ja teadvustamata osasid.

Astroloogias sünnikaardi kaudu on võimalik uurida ja tõlgendada inimese erinevaid teadvustamata osasid või komplekse. Sünnikaardist on võimalik uurida inimese teadvustamata osa dünaamikaid ja saada sellekohta vihjeid. Lisaks alateadlikele traumaatilistele kogemustele on teadvustamata osas peidus ka inimese positiivsed omadused ja kaasasündinud anded, mida on kasulik endale teadvustada.

Persoona, ego ja varju rollid isiksuse arengus 

Selgub, et iga inimene kannab endas varjupoolt. Inimesel on avalik ja peidus varju osa. Avalikust varjust on inimene rohkem teadlik ja seda kasutab ta kui nähtava maskiga persoona allisiksuse identiteeti avalikkusega suhestumisel ja suhtlemisel. Persoona kui mask kujuneb hariduse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonnaga kohandumise kaudu.

Vari on eraldiseisev kompleks, mis on igal inimesel olemas. Vari on isiksuse hüljatud või vastuvõetamatud aspektid, mis on allasurutud ebamoraalsed omadused näiteks kui inimene eitab endas negatiivseid iseloomujooni nagu iha, võim, armukadedus, ülbus, häbi, ahnus, uhkus jne. Konflikt tekib peamiselt hirmu ja häbi tundest endale tunnistada, et see on ka inimese loomuse juurde kuuluv osa. See tingib asjaolu, et inimene surub endas need omadused alla ja need muutuvad tema alaväärsuseks, millest moodustub vari. Oma tunnete juhtimisesest olen kirjutanud ka eraldi “Kuidas toime tulla negatiivsete emotsioonidega” mõtiskluses.

Inimese sünnikaardist saab ühtteist välja lugeda tema varju iseloomu kohta näiteks tema tõusujoonel olevast tähemärgist. Jungi sõnul on inimesel oma varju kergem integreerida isiksuse osaks, kui muid teadvustamata komplekse. Mida traumaatilisemat teadvustamata kogemust inimene endas kannab või mida põikpäisem inimene on, seda tugevam võib olla emotsionaalne reageering mingile välisele stiimulile nt sündmus, sõna või omadus, mida teine isik esile toob. Kompleksid koosnevad erinevatest elementidest, mida hoiabki koos emotsioon.

Dane Rudhyar kirjeldab oma raamatus, et “Nii nagu embrüo peab arendama oma organeid emaüsa ümbritsevas ja kitsas piires, nii peab ka vaim (mis on ehitatud närvisüsteemi poolt ja toimib selle kaudu) oma perekonna maatriksis läbima mitu aastat ja kultuuri, et jõuda väljakujunenud ja “elujõulise” teadvuse seisundini, mis võimaldab väljuda sellest sotsiaal-kultuurilisest üsasarnasest psüühilisest keskkonnast. See potentsiaalselt sõltumatu meele kujunemise protsess tekitab ego. See ego ei ole mina, kuigi ilma mina integreeriva ja alalhoidva jõuta ei saaks olla mingit ego”.

Ego ei suuda juhtida teadvustamata komplekse. Seetõttu paljastab sageli inimene eneselegi teadmata teistele inimestele oma kompleksid. Lisaks kõrvalseisvatel inimestel on alati teise inimese komplekse lihtsam märgata, kui iseenda omasid. Seega igaüks saab olla ainult ise vastutav oma emotsionaalsete reaktsioonide eest. Teine inimene on vaid emotsiooni käivitajaks ja peegliks, kes toob nähtavale allasurutud projektsioonid.

Mulle meeldib Luule Viilma ausameelsus, kus ta väidab, et kehasse sündima kutsub inimest negatiivsus, mille heastama tulemist iga inimhing vajab. Hea on ära õpitud halb. Halva heastamise, kui tegevuse tulemuseks on igavene elutarkus ehk arukus. Viilma sõnul ei ole olemas halba inimest, aga igas inimeses on halba. Igaüks tuleb siia ilma oma halba heastama, see ongi elu, senikaua kuni on halba, mida heastada, kestab elu.

Muidugi ei maksa kõike nii sõna-sõnalt ja must-valgelt võtta, see tuleb ise järgi uurida, kas seda uskuda lõpliku tõena. Kui tabad ennast oma emotsioonide ohvrina, haavatult või tekib tahtmine kanda solvumist enda sees, siis aitavad sellised ausad elutõed kiiresti endale meelde tuletada, et halb on kasulik võimalikult kiiresti heastada.

Halval või negatiivsetel tunnetel ei tohiks lasta pikka aega koguneda ega neid ignoreerida, sest see ei kao iseenesest mitte kuhugi, vaid teeb meie“seljakoti” ainult raskemaks ning teekonna maises elus kannatuste rohkemaks.

Piiravate uskumuste mõttemallid

Uskumused pärinevad meie varajastest kui ka hilisematest üleelamistest elu jooksul. Alateadlikumalt mõjutab inimese uskumusi rohkem varajasem periood, mil omandati suuremosa teadmisi elu kohta. Tähendab tuleks leida algne läbitöötamata elamus üles, millele mingi uskumus rajaneb. Alateadvus ei ole kriitiline ega eelarvamuslik, see ei analüüsi ega arvuta, see lihtsalt kogub andmeid ning toimib vastavalt mõjutustele, programmeeringutele ja sõnumitele. Lapsepõlvekogemustest saavadki uskumused ehk meie elureeglid, mis suunavad inimese käitumist selgitab Scher.

Meie teadvusel on kalduvus klammerduda kord omaks võetud mõttemallidesse. Ingvar Luhaäär soovitab aega ajalt need tõekspidamised üle vaadata ja kahtluse alla seada, et eemaldada sealt kõik ebavajalik. Seda saab tähelepaneliku eneseanalüüsi, enesevaatluse ja teadlikkuse abil igaüks edukalt ise proovida teha.

Mõtete ja tunnete vastuvõtt inimese psüühikas toimub kindlate protsesside kaudu ja sageli me ise moonutame reaalsust selle protsessi käigus ning võtame seda moonutust kui tõde. Ebameeldivates mälestustes me eelistame endid näha rohkem kõrvalt, kuid meeldivates mälestustes soovime olla rohkem pildis ja tegevuse keskel. See kõlab kaunis inimlikult ja isekalt, kuid väärib enda puhul kahtuluse alla seadmist.

Piirava uskumuse kirjeldused algavad tavaliselt järgnevalt: 

• ma ei saa…
• ma pean…
• minul pole..
• ma ei tohi..
• inimesed peaksid….
• nad ei taha….
• kõik arvavad…..
• keegi ei mõtle, et…
• ei ole võimalik…..
• jne.

Mõned klassikalised näited, mida Luhaäär mainib klassikaliste piiravate uskumustena: 

• Ma ei ole suuteline….nt looma püsivaid suhteid.
• Keegi ei kuula mind ega võta mind tõsiselt. 
• Võõrkeele õppimine on nii raske. 
• Võimatu on kedagi usaldada.
• jne.

Teadvustamata meele osas kasutab Luhaäär jäämäe metafoori, mille abil ta selgitab, et meeleolu on jäämäe pealne osa ehk väiksem osa millestki, mida me ise tihti ei näe. Jäämäge ei saa ära kaotada selle veepinnale ulatuva osa ära lõikamisega. Seega on meeleolu tekke põhjused meis sügavamal tasandil, mille toimivate mehhanismideni on võimalik ka jõuda ja neid ebasoodsatel tingimustel tekkinud põhjuste seoseid on võimalik ümber seada. 

Foto: uplash.com

Millist kasu kompleksidega tegelemine inimesele annab? 

Jung väidab, et teadvustamatuse sisu piirab inimese vaba tahet. Mida tugevamad on läbitöötamata kompleksid, seda enam piiravad need inimese ego valikuvabadust. Kuid ego on see, mis aitab juhtida meie teotahet, motivatsiooni ja eesmärke. Seega, mida rohkem on meil aktiivseid komplekse, seda piiratum on meie teotahe. Kompleks otsib tihti nähtavaks tulemist, sageli väljendub see seletamatute meeleolu muutuste või ärevuse tundena. 

Mis tahes tunnistamata ja läbitöötamata sündmus tähendab, et Sa ei ole seda veel mõistnud, seega kripeldab see sul seniks hingel ja sa ei saa täiel määral edasi liikuda elus, mistõttu püsib seniks stressireaktsioon alles ka Sinu kehatasandlil. Eesmärk ei ole mitte rõhutada või taaselustada kogu jõulist emotsionaalset vapustust vaid jõuda lepitamise kaudu teadmiseni, et kogetu on juhtunud (A. B. Scher).

Suureks abiks on siin enesevaatluse protsess, kus inimene ainult ise saab ennast paremini tundma õppides tähele panna, et millised olukorrad, inimesed, sündmused tekitavad meis ärevust või toovad meis esile muid tugeva negatiivse laenguga emotsioone või tundeid. 

Jungi sõnul on eneseteadvuse kasvamine protsess, mis läbib mitmeid staadiume imikueast täiskasvanuni. Iga indiviidid sügavama tasandi igatsus ja kohustus on terviklik olemine, terviklikkuse poole pürgimine. Mida rohkem suudab inimene endas aktsepteerida ehk teadvustada ja integreerida ka oma valulikke kogemusi, seda terviklikumaks inimene kasvab. See on vajalik oma individuaalsuse saavutamiseks ehk tahtejõu kasutamiseks ning oma elu eesmärgi realiseerimiseks. Iga kompleks kannab endas suurt hulka potentsiaalset energiat. Mida rohkem on inimesel aktiivseid komplekse, seda suurem hulk elu energiat on tema jaoks kättesaamatu.

Positiivne ja julgustav on see, et tänapäeval on väga palju erinevaid psühhoteraapia tehnikaid nagu näiteks NLP, konstellatsioon, vabastav hingamine, kognitiiv käitumislik teraapia, reaalsusteraapia, pereteraapia, grupiteraapia, gestaltteraapia, psühhodraama, transaktsionaalne analüüs, käitumisteraapia, hüpnoos jms mitme idamaised teraapia vormid, mille kaudu on võimalik traumeerivaid mälestusi ja tardunud mälupilte (millest kompleksid suuresti koosnevad) ümber kujundada, et neil oleks võimalikult vähe jõudu inimest alateadlikult juhtida.

Näiteks väga võimas mineviku mälestuste ümberkujundamise või kinnijäänud inimsuhete sidemete vabastamise tehnika teostatakse sõnaliste lausete väljendamise kaudu, mida tehakse konstellatsiooni teraapias. Sõnade stiimuli mõjusat toimet komplekside aktiveerimisel ja mõjutamisel mõõtis ja avastas samuti C. G. Jung korduvate katsetena ehk teaduslikult.

Käesoleva mõtiskluse lõpetan Luule Viilmaa õpetusega, et universumi ainuke vabastamise jõud on andestamine. Inimene ei pea andestama, ta ise vajab iseendale ja teistele andestamist, mille tulemusena toimub teadvustamine. Teadvustamine ongi tarkus, mis inimest aitab kinni jäämistest vabastada.

Kasutatud kirjandus

• Mari Luhaäär “Nii õpetas Luule Viilmaa”
• Murray Stein “Jungi hingeatlas”
• Ingvar Luhaäär “NLP valik mõjusalt toimivaid psühhotehnikaid”
• Amy B. Scher “Kuidas ennast tervendada, kui keegi teine ei suuda sind aidata”
• Dane Rudhyar “Astrology For The New Minds” 26.02.1969.