Kuidas tulla toime negatiivsete emotsioonidega?

Eranditult kõik enesearengu tegelevad inimesed jõuavad erinevaid teid pidi sageli ühe ja sama peamise tuntud printsiibini – kui soovid muuta maailma paremaks, siis alusta iseendast.

Käesoleva mõtiskluse inspiratsioon sündis Roberto Assagioli mõtetest, kelle sõnad on nii tabavad ja selged inimese nõrkustest ning valu kohtadest inimese isiksuse arengu protsessis, mis on seotud emotsionaalsete ja vaimsete takistustega, millega igapäevaselt kokku puutume – need on agressiivsus ja kriitilisus meie mõtetes, käitumises ja suhetes. 

Agressiivsuse väljendamisel kaasnevad tunded on viha, raev, kibestumine, hukkamõist, süüdistamine ja kriitilisus. Viha või raev on reaktsioonid, mille kutsuvad esile igasugune takistus või oht meie eksistentsile või meie alavääristamise ohule mingis elu valdkonnas. Tegemist on enesekaitse reaktsiooniga, millel puudub tegelik kasulik mõte või eesmärk inimese jaoks. 

Assagioli rõhutab, et kõik negatiivsed emotsioonid, mida iseendast välja saadame, tulevad need meile alati bumerangina tagasi. Lisaks tekitab viha ka toksilisi mürke meie organismile. Toksilisi tundeid tekitab ka kibestumine, mis on pideva kroonilise ärrituse tagajärg. 

Kui tabad ennast selliseid tundeid tundmas, siis tasub alustuseks iseendalt küsida, et mis või kes mind hetkel takistab või miks ma tunnen ohtu või alavääristamise tunnet? Kas see on minu tunne üldse või olen võtnud kellegi teise tunde enda kanda?

Miks tekib negatiivne emotsioon?

Assagioli on ära kirjeldanud viis peamist hirmu, millest inimene instinktiivselt juhindub. Üks neist hirmudest, millel ma pikemalt peatun käesolevas mõtiskluses, on kalduvus ennast liigselt jaatada ja iseenda negatiivseid omadusi mitte tunnistada iseendas. Selle taga on alateadlik vajadus olla tunnustatud, tuntud ja austatud, mille saab teisiti mõtestada ümber inimese rahuldamata vajaduseks, mis on jäänud tähelepanuta. Väga oluline on siinjuures rõhutada, et hirm ei eksisteeri kunagi hirmu pärast iseenesest, vaid see on tihedas seoses alati inimese mingi vajaduse või puudusega. Hirm on vaid emotsioon, mis tuleb meile iseenda tähelepanuta jäänud osadest märku andma nagu väike hea “sõbrake” – hüüdes Sulle, hei hei, ole hea ja vaata siia, märka mind!

Pikaajalise kogemusega psühhoterapeut Stefanie Stahl väidab, et inimesel on kokku 4 põhilist psüühilist põhivajadust: 1) lähedusevajadus 2) sõltumatuse- ja kontrollivajadus 3) naudinguvajadus ja 4) eneseväärtustamise ja tunnustamisevajadus.

Vajaduste mõtestamise ja “sõbrakese” arhetüübi kaudu on empaatilisem ja vasutvõtlikum viis mõistmaks iseenda hirme, et neid oleks julgem vaadata ja neid osasi iseendas integreerida. Palju hirme ja inimese vajadusi baseeruvad tegelikult armastuse ja ühenduse puudumisel, millest oleme jäänud defitsiiti või mida meie hing igatseb sõltumata soost või staatusest. 

Ühte kindlat süüdlast pole mõtet otsida, sest teda ei ole. Hirmud on tihedas seoses meie instinktiivse ehk keha tasandi osaga, mille peamine roll on kaitsta meid ellujäämise eest välismaailmas. Paljud hirmud on võimendatud ja ei ole adekvaatsed ning püsivate hirmutunnete põhjus on üldjuhul inimese läbitöötamata psüühiliste osade tagajärg.

Hirme võime omandada ka teistelt inimestelt käitumismustrite kaudu väliste mõjude tulemusena näiteks oma domineerivalt vanematelt või ülemuselt või õpetajalt, muudelt täiskasvanutelt lapseeas neid kuulates nt kasvõi bussis sõites võõraid inimesi omavahel suheldes kuulates, kollektiivis kohvinurgas jms kohtades, kus inimesed kasutavad üksteisega  “ühenduse” loomiseks agressiivsust või kellestki kolmandast inimesest negatiivses võtmes ja kriitiliselt rääkimas. Nad kõik on olnud sama mustri ohvrid ja selle teadvustamata edasikandjad. Analoogi saab tuua nagu viirushaiguse levitamisega, kus ühte süüdlast selle levimise alguses ei ole võimalik ega mõtet tuvastada, sest see ei aita probleemi lahendamisele mitte põrmugi kaasa. 

Kriitilisus ja vaenulikkus on inimesel ainuke ohuventiil oma seesmise pinge leevendamiseks. See on ka peamine põhjus miks kriitilisus on arenenud nii meeste kui naiste juures väidab Assagioli. Meestel sagedamini väljendub see võistlemisel kellegagi või imaginaarse vaenlasega kujutamisel, keda ei ole kohal. Kokkuvõttes taanduvad need negatiivsed tunded inimese ego tugevale tungile olla ja saada. Kuniks selline mõtteviis ja teguviis koguneb, kordub ja siis paraku hakkab ka seesama muster lõpuks põhjustama kannatusi.  

Kriitilisust rahuldab enesekinnituse instinkti tõdeb Assigioli ja see on üks peamisi põhjusi miks nii paljud inimesed selle käitumismustri ohvriks langevad sõltumata elukutsest või haridustasemest jne. Kriitilisus toidab meile üleolekutunnet ja uhkust, mis aga mürgitab tegelikult meid endid ja ka meie suhteid. Ja mis kõige olulisem – negatiivsed emotsioonid on üks suurimaid meie eluenergia lekke kohti.

Hirmude teadvustamine ja teadlik läbitöötamine on üks olulisemaid arengukohti inimese isiksuse arengu protsessis terviklikuks täiskasvanuks kasvamisel. Seda seostatakse psühhoteraapias ja psühholoogias inimese iseenda varjuliku poolega kohtumiseks, mille kohta olen pikemalt kirjutanud mõtiskluses “Inimese toimimist takistavad võimalikud piirangud”. Hirme saab käsitelda meis ka kui erinevaid allisiksusi, kes on meis teadvustamata senikaua, kuni me ei tunnista neid enda omaks ja seega on oht, et me projekteerime neid omadusi teistele isikutele. Kui mistahes negatiivsele emotsioonile panustada liialt energiat, siis tekib iseenda samastumine ehk kiindumine emotsiooniga näiteks kriitikuga või kui me surume mingi negatiivse tunde endas jõuga maha.

Tagarääkimine, agressiivne eneseväljendus ja teiste inimeste kritiseerimine pole ju päris inimeste vaheline empaatia ja südame kaudu loodud ühendus, millist kontakti tegelikult iga inimhing alateadlikult vajab ja soovib – armastust ja lähedust. 

Mis on projektsioon? 

Projektsioon tähendab psühholoogilist mehhanismi, mille käigus inimene omistab oma tunded, mõtted või omadused teistele inimestele või objektidele, sageli ilma endale sellest teadlik olemata. See on inimese üks kaitsemehhanismidest, mida inimesed kasutavad sageli oma sisemiste konfliktide või vastuvõetamatute tunnete ja mõtete lahendamiseks, projitseerides need väljapoole iseendast, justkui need kuuluksid kellelegi teisele.

Näiteks, kui keegi tunneb sügavat viha, kuid leiab, et see tunne on tema jaoks vastuvõetamatu või ohtlik, võib ta projitseerida selle tunde teisele isikule uskudes, et tegelikult on just see teine inimene vihane. Samamoodi võib inimene, kes kogeb keelatud või tabuks peetavaid soove, projitseerida need soovid teistele, eitades enda osalust või vastutust nende tunnete eest.

Projektsiooni roll on kaitsta inimese ego, aidates sel viisil toime tulla oma sisemiste konfliktidega või vastuvõetamatute tunnete ja mõtetega, lükates need psühholoogiliselt eemale või omistades need teistele. Enamasti toimub projektsioon teadvustamata tasandil, mis tähendab et  inimene ei ole tavaliselt teadlik, et ta projitseerib oma tundeid või mõtteid teistele.

Tegelikult kasutatakse projektsioonide loomist muidugi ebateadlikult. Oma tunnete maailmaga kontakti loomise ja vastutuse võtmine eeldab juba oma täiskasvanuliku osaga head kontakti saavutamist iseendas. Kuid tihti on veel palju muid ebaküpsuse ilminguid ja tegureid inimesel, mis takistavad täiskasvanu osaga head kontakti saavutamast. Kui laps on näiteks kasvanud ainult toksiliste suhete keskel terve elu, siis polegi olnud muud eeskuju ja see osa sinust ei teagi, et on muid viise suhetes suheldes teiste inimestega. 

Projektsioon võib mõjutada inimestevahelisi suhteid, kuna see moonutab inimese reaalsuse tajumist. Projitseerides oma tundeid teistele, võib inimene reageerida ebaadekvaatselt või eeldada asju, mis ei vasta tõele. Projektsioon võib põhjustada teiste inimeste käitumise või motiivide väär interpreteerimist, põhjustades sageli arusaamatusi ja konflikte.

Projektsiooni mõistmine ja äratundmine võib aidata paremini mõista inimestevahelisi suhteid ja enda sisemisi konflikte. Enesereflektsioon ja enesevaatlus tähelepanelikkuse abil oma tunnetest ja käitumisest on olulised sammud projektsioonist tulenevate negatiivsete mõjude vähendamiseks. Psühhoteraapia või nõustamine aitab samuti mõista ja lahendada projektsiooni aluseks olevaid probleeme.

Kui seda osa iseendas märgata kõigepealt ja tunnistada ning oma käitumist hakata ära tundma projektsioonide loomisel, siis ei ole enam nii kerge iseennast petta ja selle eest peitu pugeda. 

Projektsioonide äratundmine iseendas võib olla hingeliselt valulik protsess, mida võib tajuda ka kehaliselt. Selle valu tundmine on vajalik ja arengu protsessi osa ning see on ainuke viis iseenda väljendamata tunnete läbitöötamisel ehk teadvusse toomisel.

Kuidas juhtida iseendas negatiivseid emotsioone? 

Igal inimesel on olemas oma sisemine moraalne südametunnistus ja kui inimene hakkab objektiivsel viisil ära tundma enda tunnistamata ja allasurutud tundeid enesevaatlemise teel, siis hakkame märkama oma teadvustamata mõtte- ja käitumismustreid, mida justkui oleme terve elu endas kandnud. Enesevaatluse protsess käib sedasi, et enda isiksuseline mina tuleb asetada nn enda sees jälgitava rolli ja enda päris mina jälgija rolli ning jääda kõiges kõrvaltvaatajaks. Sedasi vähemasti suurem enamus enesearengu vaimseid õpetajaid õpetab, et pole selleks muud lühemat ja kiiremat teed. 

Ainuke viis allasurutud tundeid teadvustada iseendas on neid hakata märkama, mõtestama ja neisse kaastundlikult suhtuma. 

Selle mõtiskluse eesmärk on juhtida tähelepanu enda teadvustamata ja allasurutud tunnetele, mida hakata iseendas tähelepanelikult vaatlema ning teadvustama ning kahtluse alla seadma, et kui sellised mustrid on olnud pikka aega Sinu igapäevaelu osa, siis võtab see kõik ka pikemalt aega, et seda iseendas muutma ja tervendama hakata. 

Selle enesearengu teel on vajalik võtta kasutusse suurel hulgal enese vastu empaatiat, iseendale andestamist, et selliseid mustreid ja tundeid oled iseendasse võtnud ebateadlikult ja tahtmatult, mida saab hakata vabastama, olles seejuures kannatlik aga järjepidev. Ei pea seadma kohe alguses iseendale ületamatuid eesmärke, kuid iga märkamine ja tähelepanek iseendas viib lähemale soovitud eesmärgile – elada iseendaga harmoonilises ja heas kontaktis iseenda olemusliku osaga ning vaid seeläbi on võimalik luua kvaliteetsemaid suhteid ka teistega. Sealt algavad aga suured muutused iseendas ja seeläbi muutused ka suhetes teistega.  

Üks võimalik viis, kui märkad ennast kellegile kellestki kolmandast negatiivselt rääkimas või kritiseerimas, on hea tehnika öelda oma mõttes iseendale lihtsalt sõna STOPP. Kui oled õppinud ennast tasapisi kõrvalt märkama, siis on oluline ka iseennast tunnustada selle eest ja lubada omale kiidusõnu või premeerida ennast millegi meeldivaga. 

Mida rohkem me seda jõudu iseendas tervendame ja oma väge kasvatame, seda rohkem hakkab ka välismaailm meile seda tagasi peegeldama. On naiivne arvata ja loota, et keegi väljastpoolt suudab kõiki meie vajadusi täita. See on üks peamisi motivatsiooni allikaid miks tasub fookust rohkem iseenda avastamisele pöörata.  

Oluline on ka negatiivseid tundeid iseendas mitte alla suruda või meeleheitlikult põgeneda nende ees ja mitte hakata kritiseerima või tümitama end selle eest, kui neid tunned. Negatiivseid tundeid tuleks tunnistada ka osana iseendast ja hoolida kaastundlikult ning austusega ka neisse tunnetesse. Aitab ka üks lihtne endale öelda, kui on raske hetk: “ka see läheb mööda”, sest ükski tunne pole jäänud mitte kellegile igavesti kestma.

Sedasi praktiseerides igapäevaelus saame tasapisi hakata iseenda emotsioonide tasandit korrastama ja puhastama ning seeläbi toimub ka hinge puhastamine ja armastuse sideme taastamine iseenda sees. Oluline on teha ruumi kõikidele tunnetele enda sees ja integreerida need iseenda osaks ning seda enam saab hakata kasvama empaatia meis eneses, mille kaudu on võimalik üha enam päris ühenduse loomine iseendaga ja teiste inimestega, mida tegelikult alateadlikult vajame. 

Seda puhastamise protsessi võib oma sisemuses ja meeles kujutleda ka nagu riidekappide koristamisega, kuhu ikka ja jälle ajapikku koguneb liialt palju ebavajalikke riideid, mida on kas liiga palju, me ei kasuta neid kõike või need on oma aja ära elanud, seega on keeruline sinna ka midagi uut tekitada. Selleks, et midagi uut saaks tulla, siis on oluline ruumi teha ja revideerida teadlikult kõik olemasolev. Taolisel praktilisel moel peaksime lähenema ka oma emotsionaalsele heaolule ja tunnetele korrastamisel oma sisemaailmas – uurides, et mis on minu tegelikud vajadused hetkel ja kuidas ma saan nendele vajaduste täitmiseks ruumi teha. Kas, kellest või millest peaksin vabaks laskma, et vajalik ruum luua?

Üks oluline tähelepanek on siinkohal veel see, et negatiivseid tundeid ei ole võimalik läbi elada lõpuni ainult mõistuse tasandil, vaid koos kehalise ja meele tasandiga teadvustades endale nende emotsioonide tegelikke põhjuseid kui iseenda rahuldamata vajadusi. Selleks on võimalik kasutada erinevaid teraapia tehnikaid, millede seast on hea otsida endale sobivaim neist. Üks kõige efektiivsemaid teraapia tehnikaid tunnete läbielamisel on konstellatsiooni teraapia.

Kokkuvõttes enamasti taanduvad meie vajadused kahele peamisele – tunda ennast armastatud ja jagada läbi ühenduse armastust.  

Emotsionaalseid komponente, mis põhjustavad kroonilisi negatiivseid tundeid ja millega need võivad olla seotud, saab uurida iseenda sünnikaardi kaudu ning saada ka juhise, mis just Sind emotsionaalse heaolu saavutamisel veel toetab. Huvi korral võta ühendust kontakti lehe või emaili teel.

Soovitan raamatuid, mis on mind isiklikult enesekaastunde ja eneseväärtustamise arendamisel aidanud:
1. Kristin Neff “Enesekaastunne”
2. Harriet Lerner “Kuidas muuda lähisuhete mustreid” Toimetulek viha ja teiste negatiivsete tunnetega.
3. Maaret Kallio “Nõudlikult leebe”
4. Stefanie Stahl “Sinu sisemine laps”

Kasutatud allikad: 

• Roberto Assagioli “Transpersonaalne areng”
• Mõtteid Georg Gurdzijevi ja Pjotr Uspenski “Inimese võimaliku arengu psühholoogia” õpetustest
• Chat GTP https://chat.openai.com/ 
• Stefanie Stahl “Sinu sisemine laps”