Elamise ja Suremise kunst
Nädalavahetusel külastasin prantsuse dokumentaalfotograafi Jean-Louis Courtinat näitust “See puudutab meid kõiki” Dokfoto Keskuses.
Need dokumentaalfotod olid küll enamus pärit 90ndatest ja 2000ndatest ajast, kuid piltidel kajastatud teemad on ajatud.
Palju räägitakse inimesest, milleks üha enam saab sünnitada ja tehakse vastavaid koolitusi, kirjutatakse raamatuid jne. Surma valmistumiseks räägitakse üha vähem ühiskonnas. See teema on justkui tabu.
Ometigi on see sama oluline sündmus, kui ka Sündimine. Mõlemad protsessid toimuvad kahe maailma vahelise kokkupuutel Elu-Surma-Elu väravate vahel ja lävel.
Minu sees avaldusi järgmised mõtisklused ja küsimused näitust külastades…
Nii nagu Elamine ise, ei ole ka väärikalt Suremine iseenesest mõistetav…
Kas ja kuidas on võimalik inimesel endal Surmaks inimlikult valmistuda…?
Kui Sa ei Elu jooksul ei õppinud Surema, siis kas Sa üldse päriselt Elasid?
Kas saab üldse väärikalt Surra, kui Sa pole väärikalt Elanud? Milline Elu on väärikalt elatud Elu?
Kas agoonia kogemus tabab enne Surma siis neid, kes ei kasutanud neile antud Elu väärikalt või pigem neid, kes ei elanud neile ettenähtud Elu?
Mis on nende inimeste lood, mis takistas neil oma Elu vastu võtmast? Milline oleks nende päris Elu olnud, kui see poleks hetkel sedasi? Või see kogemus pigem päris Elu?
Elu ja Surm on sama mündi kaks külge. Kas me mitte sündimise protsessis juba ei koge esimest korda Surma? Miks inimene siis kardab Surra? Või kardab inimene pigem valu ja üksildust hoopis? Kas vaba vōi hingelist?
Kas Elu ise saab olla üldse igavikuline ilma Surmata? Mis see Surm ja suremine üldse on?
Kui Ema, kes loobub oma lapsest peale sünnitust, siis kui selline Ema hülgamise kogemus ei ole lapsele mitte kõige raskem hinge piinaline katsumus üldse, mida Elu lävepakul ja ülejäänud Elu kogeda?
Miks mõnel Elul on nii kõrge hind? Aga ometi on see ka see osa Elu enda ilmingust ja kogemusest..
Kuidas Kannatuse kogemusel on nii Suur jõud, et varjutada Elu kui Ime kogemuse jõud.
Kui inimene ei näe ega koge Valguse ja Elu Ime jõudu isegi Elu edasi andmisel, siis kui sügaval Pimeduse haardes saab üldse olla ja milline kogemus sellise seisundi inimese üldse uuesti Valgusele toob…
Aga mis siis, kui inimene hingena valib ise sellise kogemuse, sest tal on seda vaja? Siis kaotaksid enamus mu küsimustest üldse mōtte ja looksid uue perspektiivi kōigele…
Rõõmu Elust
Mariana
