Teekond aususeni – valgusest pimedusse ja taas valgusesse
Mis on hingeline metamorfoos? Hingeline metamorfoos on sügav sisemine muutus, mis toimub inimese teadvuses, väärtushinnangutes, emotsionaalses maailmas ja tajus iseenda ning elu suhtes. See on justkui vaimne või emotsionaalne taassünd, kus inimene läbib sügava sisekaemuse perioodi, mis võib olla nii valus kui ka vabastav.
Selleks, et osata väärtustada ja taastada valguse säde iseendas ning mõista paremini ka teisi nii nende valus kui rõõmus, tuleb ikka ja jälle tutvuda kõigepealt iseenda varjatud ja suletud “ruumidega” oma alateadvuse keldrikorrustel, kus peituvad enamasti kõik meie iseenda varjud. Aastate ja kogemustega tuleb leida julgus minna korrus korruse haaval sügavamale iseendas.
Teekond südamesse ja kohtumine aususega iseendas ei toimu sageli rõõmujoovastuses, mõnusa muusika, lõbusa seltskonna ja kihiseva šampanja saatel. Vastupidi – see juhtub sageli ihuüksi, eraldatuses ja vaikuses, ühendust saades oma füüsilise või hingelise valuga ja maitsestamata kraanivett juues.
Et jõuda iseendas ja elus tõele lähemale, on oluline kogeda elu mõlemat poolust. Selle kogemuse kvaliteet sõltub sellest, kui palju EI-sid sa suudad sellel transformatsiooni teekonnal kõrvale jätta ja öelda uuesti JAH. Muidugi see ei tähenda, et kõikidele asjadel jah ütleme. Pidasin silmas vastupanust tingitud eitus(t)e ümber kodeerimist uutmoodi võimalusteks. Valik aga ka vastutus on meie endi kätes.
Looduses kulgeb kõik rütmiliselt – pimedale talvele järgneb valgusküllane kevad, siis suvi ja sügis. Sügis ja kevad on justkui üleminekuperioodid, mis aitavad duaalsuste vahetust pehmendada. Vahel petame end, sõites talvel kaugele soojale maale, justkui alateadlikult põgenedes külma ja pimeduse eest nii füüsiliselt ja hingeliselt. Kuid sageli on see kosutus ajutine, sest iseenda eest pole võimalik kaugele põgeneda. Talv on endiselt parim aeg oma hinge eest hoolitsemiseks.
Hingelise metamorfoosi käigus läbime vastupanu kihid iseendas, mis on segu erinevatest tunnetest – häbist, süütundest, hirmust, apaatiast, leinast ja ihadest, mille läbikogemine on vajalik. Selle kogemuse lubamise tulemusena saabub suurem selgus, autentsem eluviis ja suhted, vabanemine ja kergendus. Hingeline transformatsioon on protsess, kus minevik, olevik ja tulevik rulluvad lahti oma tõelises olemuses, meenutades meile nende kolme aspekti omavahelise tasakaalu hoidmise tähtsust evolutsioonilise arengu kontekstis. Vajalik on õppida sellistel hetkedel elu usaldama kogu selle hiilguses ja sügavuses. Üks osa ei ole teisest olulisem või vähem tähtsam, vaid need on elu kui terviku kõik vajalikud osad.
Päikese käes seistes on inimese vari maas hästi nähtav. Kui valgus kaob, siis tegelikult jääb vari ju alles, hoolimata sellest, et me seda oma silmaga sellel hetkel ei näe.
Inimese madalam ego oskab alati leida vabandusi ja klammerduda näilise kerguse külge tähtsustades ainult nähtavat, et vältida iseenda varjupoolega kohtumise ja integreerimise osa. Kui üritame ennast petta ja oma ettenähtud saatuse teekonda vältida, siis ikkagi saabub varem või hiljem lõpuks hetk, kus ei jää justkui enam valikuvõimalust – ilmub kaos või kärbitakse maiseid isusid, tervist, elurõõmu, motivatsiooni või inspiratsiooni kuniks muutus muutub vältimatuks.
Aeg ja kogemused õpetavad nägema oma isiklikke kannatusi kui osa universaalsest inimeseks olemise kogemusest. See ei vähenda ega pisenda kellegi valu ja mure sisu, vaid aitab mõista kannatuse sügavamat olemust kaastundlikumalt nii iseendas kui teistes. Kui uurida oma kannatust ilma suurema vastupanuta ja avatud uudishimuga, siis selgub, et igas kannatuses leidub alati ka uusi võimalusi, mida avastada ning kasutada.
Pimeduses kombates on oluline tee leidmine uuesti valguseni alistudes ja vabastades oma sisemine vastupanu. Minu jaoks on see tähendanud loobumist ja vabanemist millestki, mis ei teeni enam minu enda kõrgemat hüvangut – näiteks mõni iganenud uskumus, harjumus, inimsuhe, mõttemuster, tegevus mis ei paku enam rõõmu jms. Selle asemel on võimalus valida märgata ja kogeda elu, iseennast, oma suhteid uues ja erksamas valguses.
Foto: erakogu. Pelgulinnas Ristikheina kohviku seinal olev maal kukkedest.
Seda maali lähemalt uurides kerkib palju erinevaid assotsiatsioone ja tundeid minu meeltes esile. Miski pole juhuslik, olen ise kuke aastal sündinud. Psühholoogilisel tasandil nad meenutavad kõik erinevaid osasid ja minasid, kes elavad Minu sees, aga ka minu elu erinevaid etappe.
Punane värv tuletab mulle meelde, et kõik mida Sa elus teed, siis tee seda sisemise põlemise ehk kirega. Eesti keeles on huvitav, et asju saab teha kirega, kuid kuked ju ka kirevad, saransed sõnad, kuid tähendus on täiesti erinev. Aga võimalik, et midagi kirega tehes saab kukk julgemalt ka kireda. Kukk süboliseerib lisaks vaimset ärkamist, eneseteadlikkust, julgust, päikest ja valgust (uue päeva algus), valvsust, kaitset, uhkust , edevust, õnne ja edu. Kohtumine selle maaliga aitas mulle meenutada minu enda potensiaali, varjusid, võimalusi, vastutust ja väge.
