Nõustumine. See, mis kuulub mulle. See, mis kuulub Sulle
Foto: isiklik kogu, juuni 2025. Montenegro üks vanim Praskvica kloostri kompleksi hoone (legendide kohaselt asutati klooster aastal 1050, Serbia Õigeusu Kiriku klooster), mida külastasin.
Mul on midagi erilist, mis on ainult minul ja Sul on midagi erilist, mis on ainult Sinul. Seetõttu igaüks on eriline ja erinev. Mõtlemise seisukohalt on kõik ilmne. Nüüd igapäevaelus selle rakendmisel tekib suur erinevus. Kas me ka tunnistame, et meil on õigus täpselt sellisena nagu me oleme. Ja teistel on õigus täpselt sellisena, nagu nad on. Ja ainult seetõttu, et nad on erinevad, erinevustes on nad õiged, saavad nad anda oma panuse kõigesse tervikusse.
Ja seetõttu olen ma millegi teenistuses, mis läheb iseendast kaugemale. Aga, mis juhtub, kui ma arvan, et ma peaksin olema teistsugune või erinev sellest, kes ma olen ja et teine inimene peaks olema erinev sellest, kest ta on.
Ja valik meie hinges, kui me kritiseerime kedagi, kui leime vigu sellisena nagu keegi on. Ja kui leiame vigu iseendas sellisena nagu oleme, siis mis juhtub sel hetkel? Kui leiame vigu, siis käitume nii nagu saaksime sel hetkel otsustada, mis on õige. Meil on ettekujutus sellest, mis on õige ja me hindame, mis on õige ja mis on vale. Meie või teise inimese puhul. Siis me loome ettekujutuses maailma, mis on meie oma näo järgi. Kas pole see nii kummaline? Me loome maailma ja käitume nagu oleksime Jumal, kes otsustab, kuidas asjad peaksid olema.
Õnneks me mitte kunagi ei ole edukad ega õnnestu selles. On olemas tavaline inimkäitumine, et kui me ei õnnestu esimesel korral, siis me arvame, et õnnestume teisel, kolmandal või neljandal korral jne. Ehk proovime üha uuesti ja uuesti. Kuigi meist saavad inimesed, kes soovivad maailma muuta, siis see ei õnnestu neil mitte kunagi. Tegelikult muudavad kõik maailma, sest nad on sellised nagu nad on, aga ainult siis, kui nad tunnistavad, et kõik on õige nii nagu see on praegu.
Kui keegi palub endale järgneda, siis ta palub järgneda oma sisemise pildile ja ta justkui teaks, mis on õige, mis on vale. Aga sedasi kaotab inimene ühenduse loomingulise liikumisega, mis suunab meid viisil, mida me kunagi ei näe. Seega on minu seisukoht kõikides erinevustes ja konfliktides või näilistes konfliktides järgmine:
Ma tunnistan, et neil on õigus selles, mida nad teevad ja ma jään selle juurde – minu kogemused kuulvad mulle ja ma nõustun nendega just sellisena, nagu nad on. Ja kui me vahetame oma kogemusi vastastikuse austusega, siis me kasvame. Aga igaüks kasvab omal moel. Ja see on kõigega nõustumine nii, nagu see on. Seda nimetatakse jumalikkuse teenimine, tõeline jumalateenistus, alandlik jumalateenistus, edukas jumalateenistus.
Bert Hellinger, 2008
Kasutatud viide:
