Millist mõju avaldab parentifitseerimise trauma?
Parentifikatsioon (eesti keeles vahel ka vanemlikustamine) on psühholoogias olukord, kus laps võtab üle täiskasvanu rolli ja vastutuse oma vanema või pere eest, sageli omaenda lapsepõlve ja arenguvajaduste arvelt.
Vanemlikustamine muutub traumaatiliseks siis, kui see ei ole ajutine ega mõõdukas, vaid kestab pikalt ja toimub lapse arenguliselt tundlikel perioodidel. Trauma tekib, sest laps jääb ilma:
- turvatundest ja vanema hoolitsusest,
- võimalusest kogeda beebi- või lapsepõlve,
- vanusele vastavatest arengukogemustest ja emotsionaalsest toetusest.
Parentifitseerimise trauma viitab negatiivsetele mõjudele, mida parentifitseerimine võib lapsele avaldada. See tekib enamasti siis, kui lapselt oodatakse vanema rolli täitmist ilma vajaliku toe või ressurssideta. Selline kogemus võib põhjustada märkimisväärset psühholoogilist stressi ja seda võib pidada emotsionaalse väärkohtlemise vormiks. Parentifitseerimine võib olla lapse jaoks suur koorem ning viia pikaajaliste vaimse tervise probleemideni.
See võib viia selleni, et täiskasvanueas inimene:
- tunneb pidevat kohustust teiste eest hoolitseda, isegi enda arvelt;
- kogeb süüd või häbi, kui seab enda vajadused esikohale;
- kardab olla haavatav ja vajada abi;
- võib kannatada ärevuse, depressiooni, madala enesehinnangu ja läbipõlemise all;
- omab raskusi piiride seadmise ja hoidmisega.
Parentifitseerimise trauma võib põhjustada PTSD (posttraumaatilise stressihäire) sümptomeid, sealhulgas tagasivaateid (flashback’e), ärevust ja depressiooni. Selle pikaajalised mõjud võivad olla laastavad, mistõttu on oluline otsida abi, kui oled nende probleemidega hädas.
Sisemine lapse osa jääb traumeerituks
Kui laps peab täitma vanema rolli, jääb tal lapsepõlv kogemata elamata. Sisemine laps võib tunda end hüljatuna, ülekoormatuna ja häbist või süütundest haaratuna. Tervendamata parentifitseerimise trauma võib täiskasvanueas avalduda väga mitmel tasandil — emotsionaalselt, psühholoogiliselt, kehaliselt ja suhetes. Kuna lapsepõlves on rollid pöördunud (laps hoolitseb vanema eest), jäävad olulised arenguvajadused rahuldamata, mis jätab „sisemise lapse“ justkui pooleli kasvuetappi.
Kui teismelised mõistavad, et nad on vastutavad vanemate ja teiste pereliikmete emotsionaalse ja füüsilise turvalisuse eest, kipuvad nad omaenda arenguvajadusi maha suruma, eelistades seda, mida nad tajuvad, et täiskasvanutel vaja on. See rollide pöördumine kahjustab lapse emotsionaalset, füüsilist ja sotsiaalset arengut.
Pärast mitmeaastast vastupidist vanemlust võib parentifitseeritud lapsel olla raske eristada oma tuum identiteeti, tundeid või vajadusi ning mis kõige olulisem – see võib kahjustada usaldust hooldajate suhtes. Selle tulemuseks võivad olla nõrgad piirid ja raskused „ei“ ütlemisel.
Teismelised võivad ka internaliseerida veendumuse, et isiklikud vajadused ja soovid ei ole lubatud, ning muutuda ülimalt valvsaks teiste meeleolude ja vajaduste suhtes, jättes nad võimetuks lõõgastuda või teisi usaldada ning raskendab lähedaste ja tervislike suhete loomist ja hoidmist. See võib olla teismelistele traumaatiline kogemus, kui nad liiguvad täiskasvanuea poole ja sisenevad iseseisvasse ellu.
Mis on parentifitseerimise liigid?
Parentifitseerimisel on mitu liiki, millest igaühel on laste ja noorukite jaoks oma väljakutsed ja mõjud. Üldiselt tähendab parentifitseerimine rollide ümberpööramist — laps täidab vanema rolli. Kui see juhtub kogu lapsepõlve jooksul, võib see eriti keeruline olla, sest see segab lapse võimalust kujundada oma identiteeti ja minapilti.
Levinumad parentifitseerimise liigid:
1. Emotsionaalne parentifitseerimine
Toimub siis, kui lapselt oodatakse vanema või hooldaja emotsionaalsete vajaduste täitmist. See võib hõlmata emotsionaalse toe pakkumist, täiskasvanu probleemide ärakuulamist või lohutuse ja kinnituse andmist. See on lastele eriti raske, sest neil võib puududa küpsus ja elukogemus, et oma emotsioonidega toime tulla, rääkimata täiskasvanu omadest.
2. Instrumentaalne parentifitseerimine
Siin võtab laps enda kanda praktilised ülesanded, mis tavaliselt kuuluvad täiskasvanute vastutusalasse — näiteks töötamine, majapidamistööde tegemine, rahanduse haldamine, nooremate õdede-vendade eest hoolitsemine või kasvatamine. See võib segada lapse koolis käimist, eakaaslastega suhtlemist ja tavapäraseid lapsepõlve tegevusi.
3. Seksualiseeritud parentifitseerimine
Juhtub siis, kui lapselt oodatakse seksuaalsete rollide või vastutuse täitmist. See võib hõlmata seksuaalse käitumise pealt nägemist või vanema partneri rolli võtmist. See on eriti kahjulik, sest võib põhjustada pikaajalist psühholoogilist ja emotsionaalset traumat.
Sageli võivad need liigid kattuda ja laps võib kogeda korraga mitut parentifitseerimise vormi. Kõik need jätavad püsiva jälje lapse vaimsele ja emotsionaalsele heaolule, mistõttu on oluline märgata märke ja otsida abi.
Miks parentifitseerimine tekib?
Seda võivad põhjustada näiteks vanema sõltuvusprobleemid, vaimse tervise raskused, lahutus, surm või hooletussejätmine. Kui vanem ei suuda või ei soovi oma hooldajarolli täita, peab laps võtma vastutuse nooremate õdede-vendade eest, toidu valmistamise, koristamise ja isegi arvete maksmise eest.
Teine põhjus on see, kui vanem toetub liigselt lapse emotsionaalsele toele — näiteks raske lahutuse, töökaotuse või muu kriisi ajal. Kui lapsest saab vanema “terapeut” või “usaldusisik”, on see lapse arengule kahjulik, eriti kui vanem jagab temaga sobimatut või liiga täiskasvanulikku infot. See võib tekitada lapses ülekoormatuse, ärevuse ja segaduse oma emotsionaalsete piiride osas.
Parentifitseerimise näited
Parentifitseerimine võib avalduda mitmel viisil. Mõned näited parentifitseeritud käitumisest:
- Väiksemate õdede-vendade eest hoolitsemine: Kui laps on parentifitseeritud ja tal on noorem vend või õde, võtab ta sageli vanemliku rolli nende elus. Vastutus, mida laps oma noorema õe või venna eest võtab, sõltub lapse vanusest. Kui vend või õde on beebi või väikelaps, võivad ülesanded hõlmata mähkmete vahetamist, toitmist, pesemist, potitreeningut ja uinutamist. Kui laps on vanem, võivad ülesanded olla toidu valmistamine, puhaste riiete tagamine, kooli mineku jälgimine, kodutööde abistamine jne.
- Koduste kohustuste täitmine: Parentifitseeritud lapsed jäävad sageli koduste kohustuste eest vastutama, nagu arved, koristamine, prügi viimine, perele toidu valmistamine, toidupood jne.
- Enda eest hoolitsemine: Kuna parentifitseeritud lapsed võtavad vanemate eest vastutuse, hõlmab see sageli ka enda eest hoolitsemist, näiteks arsti vastuvõttude broneerimist jms.
- Vanemate vahel vahendamine: Kui kaks vanemat tülitsevad, pannakse laps mõnikord nende vahele. Parentifitseeritud laps tegutseb sageli vahendajana, pakkudes nõu ja aidates vanematel rahuneda.
- Emotsionaalse toe pakkumine: Parentifitseeritud lapsi pannakse sageli vanemaid emotsionaalselt toetama, kuulama nende kaebusi, rahulolematust ja frustratsiooni ning pakkuma nõu ja tuge. Mõnikord jagab üks vanem lapsele teise vanema kohta infot, mida ei tohiks jagada, või hoiab saladusi.
Parentifitseerimise tagajärjed
Parentifitseerimine võib avaldada kahjulikku mõju lastele, mis kestab sageli täiskasvanueani, kuigi sümptomid varieeruvad inimeseti ja võivad mõnikord ilmneda palju hiljem elus. Teistel juhtudel võivad vaimse tervise häired (sh depressioon ja ärevus) areneda juba lapsepõlves, eriti kui lapsed tunnevad survet täita konkreetseid ülesandeid. Parentifitseerimine võib mõjutada ka lapse võimet armastust näidata ja vastu võtta.
Parentifitseerimine võib täiskasvanueas põhjustada ärevust, depressiooni, madalat enesehinnangut, raskusi piiride seadmisel ja raskusi tervete suhete loomisel. Sellised inimesed tunnevad tihti liigset vastutust, süütunnet ja vajadust teisi alati rahuldada. Mõnikord võib see ebastabiilsus viia ebatervisliku kiindumuse tekkimiseni ebakindluse ja ärevuse tõttu.
Siin on peamised sümptomid, mida täiskasvanu võib kogeda ja selle pikaajalised mõjud, kui seda ei tervenda:
1. Emotsionaalsed ja psühholoogilised sümptomid, mis viitavad võimalikule paretifikatsiooni traumale:
- Kõrgendatud tundlikkus ja krooniline süütunne — tunne, et sa pole kunagi piisav või et pead alati kellegi eest hoolitsema. Väga tundlikel inimestel võib parentifitseerimine tugevdada süütunnet ja raskust oma vajaduste rahuldamisel. Neil võib olla suurem risk läbipõlemisele, ärevusele ja depressioonile.
- Ülemäärane vastutustunne — isegi olukordades, kus vastutus ei kuulu sulle.
- Ärevus ja pidev valvelolek — lapsepõlvest jäänud harjumus kontrollida keskkonda, et vältida kriise või konflikte.
- Depressioon — tühjusetunne, lootusetus või tunne, et elu on kohustus, mitte rõõm.
- Madal enesehinnang — kannad endas alateadlikku tunnet, et Sinu väärtus sõltub ainult sellest, mida sa teiste heaks teed.
- Söömishäired ja sõltuvused.
2. Suhetega seotud mustrid
- Kaasasõltuvus — vajadus olla teistele vajalik, raskus seada piire ja lubada teistel enda eest hoolitseda.
- Raskus usaldada teisi — tunne, et sa pead alati ise hakkama saama.
- Vältimine või vastupidi klammerdumine — suhete dünaamika äärmustes olek tingituna hülgamishirmust.
- Tõmbumine „katkiste“ või abi vajavate partnerite poole — harjumus olla päästja rollis.
3. Käitumuslikud sümptomid
- Ületöötamine või pidev produktiivsuse vajadus — kuna lapsepõlves väärtustati sind tegude, mitte olemuse põhjal.
- Võimetus lõõgastuda — süütunne, kui ei tegele „kasuliku“ tegevusega.
- Raskus abi paluda või vastu võtta.
4. Kehalised ja tervisega seotud sümptomid
- Kui lapsepõlves jäävad arenguetapid (nt mäng, hobid) vahele ning täiskasvanuna võib see põhjustada kroonilist stressi ja see omakorda suurendab südamehaiguste ja autoimmuunhaiguste riski, unehäireid, lihaspingeid, peavalusid või seedimisprobleeme.
- Pidev väsimus — psühholoogilise ülekoormuse tõttu.
5. Sisemise lapse haavad
- Tugev hülgamise hirm ja turvatunde puudumine.
- Raskus kogeda siirast rõõmu ja mängulisust, sest lapsepõlv möödus hoolitsemise ja kohustuste tähe all.
- Tunne, et oma vajadused pole olulised või et nende väljendamine on egoistlik.
Parentifitseerimise ravi
Kuidas terveneda parentifitseerimise traumast? Parentifitseerimise ravi algab tavaliselt siis, kui parentifitseeritud laps on kasvanud ja mõistab, kui ebastabiilne tema lapsepõlv oli. Sel hetkel võib inimene otsida teraapiast abi, et toime tulla parentifitseerimise tagajärgedega, sealhulgas depressiooni, ärevuse ja ebakindlusega. Teraapia võib aidata ka parandada katkiseid suhteid vanematega.
Lapse ja vanema vahel tuleb alati kehtestada piirid. Kuigi lapsed ei pruugi piiride seadmist mõista või tunnevad süüd neid vältides, on täiskasvanueas oluline, et piirid ja piirangud selle kohta, mida te vanemate heaks teete või ei tee, oleksid kindlalt paigas. Oma vajaduste, tervise ja heaolu prioriseerimine on hädavajalik.Sisemise lapse töö (visualiseerimine, päevikupidamine, meditatsioon ja teraapia) aitab neid haavu leevendada, suurendada enesekaastunnet ja õppida piire seadma.
- Teraapia — eriti sisemise lapse tööga.
- Enese eest hoolitsemine — uni, toitumine, liikumine, meeldivad tegevused.
- Enesekaastunde lubamine ja arendamine.
- Piiride seadmine — õppida oma vajadusi väljendama.
- Toetusgrupid — kogemuste jagamine ja mõistmine. Oluline on tunnistada ja jagada neid lugusid endaga ja teistega, keda usaldad, või turvalistes kohtades, mida oled määranud. Nt teraapias või tugigruppides. Oma lugude rääkimine aitab vabastada sisemist last ja ületada kogunenud leina ja viha. Sinu tunded on õigustatud, ükskõik kui kaua tagasi need juhtusid.
- Harimine — teema ja selle mõjude tundmaõppimine.
Tervenemine on võimalik, kuigi see võib võtta aega. Õige toe ja vahenditega saab lapsepõlves võetud liigse vastutuse koormast vabaneda ja tervema minapildi luua.
Kui oled kogenud vanemlikustamise traumat, on oluline otsida abi. Saadaval on palju ressursse, sealhulgas teraapia, tugigrupid ja eneseabi vahendid, näiteks raamatud ja veebipõhised allikad. Vanemlikustamise traumast paranemine võib olla pikk ja keeruline protsess, kuid õige toe ja ressurssidega on see võimalik.
Miks on oluline see trauma tervendada? Et tunda elust rõõmu, kogeda rahulduspakkuvaid suhteid ning omada terviklikku minapilti – need on inimese vaimse, psühholoogilise ja füüsilise heaolu jaoks kõige alus.
Kui tundsid ära käesolevas artiklis, et see kõnetab Sind ja võimalik, et oled kogenud parentifitseerimise traumat lapsepõlves, siis oled julgelt oodatud uurima selle sümptomaatika algpõhjusi ja kui oled valmis liikuda lahenduse suunas siis tule 1:1-le individuaalteraapiasse, lisainfo leiad SIIT.
Kasutatud viited:
